Muhulased on oma saarel elanud üle kolme tuhande aasta. Meie muinaskultuur ulatub nendest aegadest kaugemale. Tollal sidus inimene oma hingeruumi looduse väega. Sel kombel oli tal hingetugi igal ajahetkel igas olukorras. See maailmatunnetus tähendas kooskõla maa-, metsa- ja merehaldjatega.

Maaema laseb maasikad kasvada ja igas maasikas on taas maa vägi. Maaema laseb kevadel lilledel õitseda ja sügisel porgandid valmida. Oleme maaema hoolealused.

Metsavana tunnetame metsa bioelektromagneetilise väljana. Euroopa metsarahvastele tähedab mets kodu, elatusallikat ja looduse väge ümber inimese hingeruumi. Iga puu ja põõsas saab olla meie tugiisik, sest kannab Metsavana väge. Selle läbi avaneb meie heatahtlikkus, tasakaal ja abivalmidus.

Mererannal kõndides tunneme vastupandamatut soovi midagi korda saata, midagi lõpetada, millessegi panustada. Sellise tunnetuse annab meile vetevana vägi. Vetevana vahendab mere tasakaalustavat väge, kalaõnne ja mereande, lahutab ja liidab meid vetevallaga Toonela surnuteriigist põhjakaares. Toonela jõgi ( Linnu tee) avaneb hingedeajal (oktoober-detsember) põhja suunas kus asub Toonela. Surnute hinged pääsevad siis koju ja tagasi.

Uku vahendab taevaväge. Temast leiame tuge oma püüdlustele ja unistustele. Andide toomiseks oli Uku vakk iga talu aidas. Ukule olid suunatud sooviriitused.

Meie esivanematel oli side looduse väega oluline igal ajahetkel. Tööd oli palju, kuid kunagi polnud kiiret, sest põhiline eluks vajalik hingetugi oli pidevalt olemas. Loodusega hoiti sidet positiivse väeväljaga riituspaikades – hiies, raviloitsukivil, pühal allikal või mõnusa puu juures. Sellisesse paika tulles inimene teadis, et siinsete maahaldjatega on jaganud oma parimaid mõtteid ja leivapala tema pere, hõimlased ja võhivõõrad ning maahaldjad vastavad heldelt igaühele. Meiegi jätame sinna koos anniga oma parimad mõtted, et järgmised tulijad nendest rõõmu võiksid tunda. Anniks võib olla mõni viljatera, leivapuru, hõbedakaabe või lonks joogipudelilt. Oluline ei ole anni suurus vaid mõtteline sisu.

Riituspaik on koht, kus saame ennast avada, et ammutada hingejõudu. Meie esivanemate elutunnetus on hoiakuna talletatud meie alateadvuses.