Tondikivi on negatiivse väeväljaga paik, mis meie esivanemaid hoiatas halbade kavatsuste eest.

Siin on nähtud mitmesuguseid nägemusi:

Vassili Hobustkoppel (1896-1978) on päikese loojangul siitkaudu lehmi koju ajades oma silmaga näinud, kuidas väike musta-verd mustas ülikonnas mees siin sõrmedega muru kraapis ja sädemed lendasid muru seest üle kivi. Üks Vahtraste küla mees on südaööl kogenud, kuidas kivi juures hobune täiest jõust tühja vankrit vedama hakkas. Peagi oli hobune valges vahus. Kui mees seljataha vaatas, nägi ta vankri päras musta kogu, kes enne Lõetsa oja ennast vankrilt maha veeretas, sest kurjad vaimud ei pääse üle vee. Seejärel sammus hobune kergel sammul edasi.
Tondikive võib rahvatraditsioonis seostada kristluse mõjustustega. Muinaskultuuris on hea ja halb teineteisega lahutamatult seotud ja alles üheskoos moodustavad terviku, avades sel kombel nähtuse sisu. Kristluses on jumal ja saatan vastandatud,
Kui hea (jumal) ja halb (saatan) olid teineteisest lahutatud, vajas külamees tondi (saatana) mõistmiseks tema inimlikustamist. Talumees oskab vanapaganat üle kavaldada ja tunneb talle kaasa, kui puid lõhkuv külamees soovitab tondil käte soojendamiseks pista sõrmed pooleldi lõhutud puupaku vahele ja siis kiilu vahelt välja lööb.
Samas on saatan hilisemas eestlaste rahvatraditsioonis väga inimlik: “Ei kurat ole laita mees, tal hea ja helde süda sees”.

Purjus külamehed on tondikivi juures hädas olnud, kui ohverdamiseks pole õlut ja viina jätkunud.

Siia ei saa tulla musta südametunnistusega, sest siis võib kaotada hingerahu. Enne siiajõudmist peame looma selgust oma hinges, oma eksimustes.